Elanikud külades seisuga 01.01.2009
Meeste 53
Naiste 40
Kokku 93

 

Kaunissaare küla asub Harju maakonnas Anija vallas Jägala jõe ääres, Kehrast 5 km. 
Kaunissaares olid Jägala jõel jahu- ja villaveski, 19. sajandi algul puupapivabrik.
Kaunissaares on töötanud ja suvitanud rahvakirjanik Friedebert Tuglas (1886 -1971).Kaunissaares asus Harjumaa üks vanemaid mõisaid, mis asutati 1326. aastal Tallinna piiskopi residentsina. Hilisematel sajanditel iseseisev mõis seal küll kadus, säilis ainus veskikoht Jägala jõel. Kaunissaarde taasasutati mõis (Kaunissaare poolmõis) 1815. aastal. Mõisa puidust katusekorrusega peahoone (19. sajandist) hävis 1944. aastal tulekahjus, säilinud on mitmeid kõrvalhooneid (eraomanduses). 1980. aasta paiku rajati mõisa kõrvale Jägala jõele Tallinna joogiveehaardesse kuuluv Kaunissaare veehoidla, millega kadus mõisasüdames asuv ajalooline jõeületuskoht.

 

Kaunissaare mõis

Kaunissaare mõis (saksa k Kaunisaar) on Põhja-Eesti üks vanimaid. 1326. aastal rajas Tallinna piiskop sinna oma residentsi. Tollal oli mõis välja ehitatud arvatavasti kivist kindlustatud mõisahoone ehk vasallilinnusena. See on järgnevate aastasadade jooksul aga hävinud ning kaasajal ei ole teada selle kohta ega olemasolugi. Kui 1413. aastal rajas piiskop uue residentsi 7 kilomeetri kaugusele Kiviloole, siis jäi Kaunissaare väikeseks kõrvaliseks kohakeseks, kus peamine rajatis oli Jägala jõel paiknev vesiveski.
Veskikohast iseseisva mõisa staatusse tõusis Kaunissaare uuesti 1815. aastal, mil ta eraldati poolmõisana Peningi mõisa maadest. 19. sajandil vahetas mõis mitmeid kordi omanikke. 1830-40ndatel aastatel kuulus mõis von Unger-Sternbergidele, alates 1878. aastast aga Johannes von Stackelbergile. Hiljem omandas mõisa eesti päritolu Tõnis Saarmann.
Katusekorrusega puidust peahoone püstitati mõisa 19. sajandi keskpaigas. Hoone paiknes jõeäärse väheldase künka otsas, arvatava keskaegse piiskopilinnuse asupaigas. Püstitati ka rida kõrvalhooneid. Samas jäi mõis ka arvestatava tähtsusega veskimõisaks - 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi algul püstitati sinna uus kahekorruseline kivist veskihoone, kus tegutsesid nii puupapivabrik kui ka villaveski. Hiljem asus samas hoones elektrijaam, mis töötas kuni 1960te aastateni.
Mõisa peahoone hävis tulekahjus 1945. aastal. Mitmed kõrvalhooned (nt sepikoda) jäid veehoidla ehitusele 1980ndate aastate algul ette ja lammutati. Säilinud on siiski hulganisti kõrvalhooneid, enamik neist on eravalduses. 19. sajandi lõpu kahekorruseline veskihoone on lammutatud algsest lühemaks ning säilinud ümber ehitatud kujul. Mõisasüdame veepiiri on ümber kujundanud 1980te aastate algul rajatud Kaunissaare veehoidla, mille alla jäi ka mitmeid kõrvalhooneid.